KONTVÕÕRAS SÕGEDATE PULMAS

Mõned nädalad tagasi andis telefon märku sõnumist, mis mõnevõrra üllatas, kuid seejuures vägagi positiivselt. Teiselpool suhtlusliini Annely, kes uuris kas saaksin tulla pulmapäeva jäädvustama. Täiesti automaatselt eeldasin, et tegu on pulma aastapäeva tähistamisega perekeskselt, sest koloriitsetes kostüümides paar on juba "sada aastat" sotsiaalmeedias pilku püüdnud. Alles viimasel hetkel jõudis sõnum kohale, et tegu on PÄRIS pulmaga, et see 11.11 kuupäev toobki pereemale uue perekonnanime ja ametliku staatuse... Nii palju siis minu selektiivsest lugemisest, aga kes teab mis millekski hea on, sest üldjuhul on pulmade pildistamine ikka üks korralik "riski-teema", kui just selles valdkonnas tegija pole - mina pole, tunnistan ausalt. Mitte et ma kaamerat käes hoida ei mõistaks, aga kogu selle valge-vahulise emotsiooniga kaasneb ka tohutu vastutus ja pildistatavate oluline päev on võimalik vägagi tuksi keerata. Veel hullem - ei saa ka öelda, et teeme nüüd uuest:). Siinjuures siiras imetlus nendele pulma-fotograafidele, kes seda tõeliselt hästi ja maitsekalt, stiilselt teevad ("sülti" toota oskavad paljud, kes on digikaamera kätte saanud ja end kõrge pilotaaziga fotograafideks nimetavad.)

Vahemärkusena. Kui oleks pöördunud mõni teine inimene selle sooviga, siis ilmselt oleksin leidnud väga viisakalt veenva vabanduse miks ma pildistama ei saa tulla. AGA, teades põgusalt Annely' t, siis teisiti ei saanudki minna. 

Eriliselt jäi kulmude taha domineerima lause "...tahaks pisi kiiksuga pilte" - muusika minu kõrvadele! Sellise fraasi puhul kaovad mul igasugused kahtlused. "KIIKS" on võluv väljakutse, mis loob avatuse ja mängulisuse, põrgatab põõsasse sõna "igav". "PISI" seevastu jätab ruumi aegumatule klassikale. Dünaamiline duo.

***

Alustades algusest, saabumisest Rakverre. Ees ootas Pärdi sviit koos imelise valguse ja 5-liikmelise perekonnaga, kellest üks neljajalgne (totaalne sülekoer:) ei lahkunud hetkekski kaadrist.

Perekond kohal. Laual tort, küünlad, kaunid õied. Kui valdavalt oli suguvõsa teadmatuses sündmusest, siis mõned leidlikud olid suutnud saada jälile ning läkitada tervitused vaasi.

3 tundi oli täis mitte ainult pildistamist, aga ka toredat vestlust. See on nii oluline osa  - kuulata lugusid. Mis on pildi taga... Minule kui "kontvõõrale" oli täitsa põnev kuulata, kuidas värske abielupaar 16 aastat tagasi kohtus ja kuidas abiellumiseni jõuti. Üldjuhul jõuavad selle pika perioodi ajal inimesed mitu korda lahku minna ja uue kaaslase leida, lausa mitu korda. Järelikult, midagi väga toimib ja seda oli ka näha-tunda. Kui naise silmad löövad särama, meenutades lumetuisus tulevat meest hiiglasliku roosikimbuga. See on hetk, kus teed pilti mitte kaameraga, aga silmadega. Neid nö. varjatuid kaadreid mälusoppi talletus veel ja veel. Imeline soojus ja hoolivus. Aga need taustalood jäävad sellesse päeva ja ruumi.

Mul oli tõsiselt au saada osa elutähtsast sündmusest siseringis, millest teadsid üksikud. Seda enam, et enamus lapsevanemad ajaksid ilmselt oma järeltulija "vardasse", kuuldes kõigest siis kui tegu tehtud. Nii sai ka see telefonikõne dokumenteeritud - sellist kõnet värske abielumees oma emaga teist korda ilmselt ei tee:).

Vahemärkusena: Imeline veinipunane ülikond - valgus lihtsalt tantsib sellisel materjalil.

Nüüd ilmselt mõtlete, et kuhu siis need klassikalised perefotod jäävad. Need jäävad selle perekonna fotoalbumisse, sest perekond seinale valis "pisi kiiksuga" pildi. Valik, mis mind väga positiivselt üllatas ja rõõmustas. Mõnus dünaamika - tegevus, loomulik olek, ei midagi "klantsi". Väga armastan ehedust ja dokumentalistikat, mis sel hetkel on pool-lavastuslik, mitte üleforsseeritud poseerimine. Väga julgustan inimesi just sellist pool-juhuslikku reaalsust jäädvustama. See on aus kraam. Neid kõrvuni naeratusi, kus silmad ei naerata - neid on piisavalt palju ja kaamera nopib selle võltsnaeratuse pildile.

Tulles nüüd värske abielupaari juurde. Hm! Nii ägedaid naisi nagu Annely - neid on vähe. Naine nagu "püss" oleks vist päris pädev võrdlus, kuigi võib olla pisut seksistlik, aga mitte selle väljendi traditsionaalses mõttes. Ma ei tea kust temal see energia tuleb, aga ta on nagu Bison'i 2-faasiline liim, mis hoiab koos kõikvõimaliku. Tema laetus ei seisne mitte ainult koloriitses outfit-is, see on tema olemuses. Ülimalt hea "materjal" (vabandust) lavastuslikuks fotograafiaks - pääsedes "buduaari". Sama unikaalne on mees naiste kõrval, kes kogu selle sõgedusega kaasa tuleb. Temperament teistsugune, aga oskus protsessi nautida samaväärne. Annely abikaasa Mario on mees, kes tunneb end ülihästi vestiga ülikonnas ja kes mõnusa stoilise rahuga laseb oma abikaasal särada. Rariteet!

Ehk siis tubli paar tundi pildistamist viis teki alla... Arvestades valgustust ja fooni, siis vignette (millesse suhtun üldjuhul ettevaatlikult) toimis üsna hästi - vähemalt minu arust. Luues kohalolekut, intiimsust.

Teadagi olid mõlemad osapooled teki all riietes ja neil oli seal ikka üsna palav. Isegi minul oli. Lisavälguga 3h toimetamist (kaamera ja objektiiv lisaks) - omaette võimlemine. Võtsime siis tekki, riideid vähemaks (pildistatavatel) ja kasutasime ära Annely mängulisust.  Üks lause inspiratsiooniks: "Kõige bravuursem naer". Üks kaader sellest sai tehtud.

Mulle väga meeldivad põnevad väljakutsed ja just seda see oli. Olen ääretult tänulik Annely' le ja Mario' le selle usalduse eest! 

Hullult meeldivad inimesed, kelles on värvi-avatust-eripära, "kastist välja mõtlemist". See sütitab loome ja on imeline pinnas, et võiks mälestuseks jääda midagi "mitte tavalist".

***

"PISI KIIKS" ON VÄGA HEA